Põhjakäimise problemaatilisus

Katkend Maia Szalavitzi raamatu „Rikkumata aju. Uus ja revolutsiooniline võimalus sõltuvuse mõistmiseks“ (2016) 14. peatükist „Põhjakäimise problemaatilisus“ selgitab teadusallikatele tuginedes üksipulgi, miks uimastitarvitamise eest karistamine ei ole kunagi toiminud ega saagi toimida. Kui nõustud, lisa, palun, oma allkiri rahvaalgatusele, mis nõuab uimastite tarvitamise eest vabadusekaotusega karistamise lõpetamist ja trahvide karmistamata jätmist, ning jaga artiklit ja algatust sõpradega!
_{Inglise keelest tõlkis Martin Villems, toimetas Mart Kalvet.}

Uuringud näitavad selgelt, et meie riiklik pühendumus karistuspõhisele lähenemisele on väga mitmel põhjusel ühelt poolt sügavalt ekslik ja teisalt väga raskesti muudetav. Ma võtan siinkohal vaatluse alla andmed, mis tõendavad karistusliku lähenemise läbikukkumist – nagu ka olulised, kuid vähetuntud põhjused, miks me seda nii järjekindlalt kasutame. Kuna me ei teadvusta sõltuvust õppimishäirena – probleemina, mille määravaks tunnuseks on resistentsus karistuste suhtes –, on karistuslik lähenemine eriti hävitav.

Esiteks näitavad mitut eri tüüpi uuringud selgelt, et vangistus iseenesest ei lõpeta sõltuvust. Üldise kriminaalse retsidiivsuse (sealhulgas narkokuritegusid puudutavate) uuringute süstemaatiline ülevaateuuring näitas, et 11-s uuringus 23-st osutusid ühiskondlik töö või kriminaalhooldus korduvkuritegude hulga vähendamisel vaglakaristusest tõhusamaks. Vaid kaks uurimust viitasid võimalusele, et vabadusekaotusest võiks kasu olla – ja ülejäänutes ei leitud mingit erinevust. Sõltuvushäirega inimeste ja selle, kuidas vangistus muudab nende paranemisväljavaateid, jälgimine pikema aja jooksul annab samuti hea võimaluse testida, kui tõhusalt vanglakaristused toimivad. Ka selles võrdluses jääb vanglakaristus muudele meetmetele alla. Uuring, millesse oli kaasatud 1300 Baltimore’i süstivat uimastitarvitajat, keda jälgiti ja küsitleti korduvalt aastatel 1988–2000, näitas, et need inimesed, kes olid sel ajavahemikul vanglas viibinud, sattusid poole väiksema tõenäosusega selle 20% hulka, kellel õnnestus uuringu jooksul süstimine lõpetada. Kanadas 1600 süstiva sõltlasega aastatel 1996–2005 läbi viidud uuring jõudis sarnasele tulemusele: hiljutine vabadusekaotus vähendas tervenemise tõenäosust pea poole võrra.

Nooruses karistamine prognoosib kuritegelikkust täiskasvanueas

Noorukite kohta kogutud andmed näitavad isegi tugevamalt tõendatud seost kahjudega. Üks aastatel 1990–2005 peamiselt uimastikuritegude ja kehavigastuste tekitamise eest vahistatud 100 000 Ameerika last hõlmanud uurimus näitas, et need, kellele määrati karistuseks vabadusekaotus, sattusid algse kuriteo raskusest hoolimata kolm korda tõenäolisemalt vanglasse ka täiskasvanuna võrreldes nendega, kellele määrati kogukondlik alternatiivkaristus või kelle vastu esitatud süüdistused tühistati. See tähendab, et noorukite jaoks on vangla kolm korda hullem kui üldse mitte millegi tegemine.

Need andmed on eriti veenvad, sest too uuring oli väga suure valimiga ja sisuliselt juhuslikustatud, ehkki seda ei teinud läbiviijad. Uurijad võrdlesid noori, kes seisid karmide kohtunike ees teistega, kelle üle mõistsid kohut varem leebema suhtumisega silma paistnud kohtunikud. See, millised kohtunikud määratakse alaealisi puudutavatele istungitele, ei sõltu enamasti noorukite sooritatud kuritegude olemusest või raskusest, vaid põhiliselt juhuslikest teguritest nagu kuriteo toimepanemise nädalapäev, kohtunike töögraafikud, teised kohtuasjad ja kohtukalendrid. Ainuüksi see asjaolu vähendab drastiliselt tõenäosust, et andmetes ilmnenud erinevused seondusid karmimatele noorukitele karmimate karistuste määramisega. Selle asemel näitab uurimus, et karmimad otsused muutsid noored veel hullemaks.

Kanadas läbi viidud uuring, mille raames jälgiti 800 vaesest elanikkonnakihist pärit noort kümnendast eluaastast täiskasvanueani, tuvastas veelgi suurema mõju. Sellesse uuringusse õnnestus kaasata nii noori, kes panid küll toime kuritegusid, kuid ei jäänud vahele (neid tuvastati vestlustes nende endi, aga ka lapsevanemate ja õpetajatega), kui ka neid, kes vahistati. Uuring näitas, et inimesi, kellel oli olnud kokkupuuteid alaealiste karistussüsteemiga, vahistati täiskasvanuna seitse korda sagedamini kui neid, kes küll panid nooruses süütegusid toime samal määral, kuid ei jäänud vahele. Neil aga, kes paigutati alaealisena erikooli või alaealiste vanglasse, oli lausa 37 korda suurem tõenäosus panna ka täiskasvanuna toime kuritegusid. (Uuringu läbiviijad võtsid arvesse ka IQ taset ja muid tegureid, mis võinuks uuringutulemusi mõjutada.)

Rahvusvaheline võrdlus kinnitab: karmid karistused ei toimi

Veel üks võimalus hinnata vabadusekaotuse tõhusust on rahvusvaheline võrdlus. 2014. aastal tegi Briti valitsus rühmale ekspertidele ülesandeks uurida riikide narkopoliitika karmuse ja uimastitarvitamise vahelisi seoseid. (Ehkki tarvitamise määrad, mõistagi, ei tähenda sama, mis sõltuvushäire levimus, on need siiski omavahel teatud määral seotud.) Uurijad ei tuvastanud aga mitte mingisugust seost. Samale tulemusele jõudis ka 2008. aastal läbi viidud rahvusvaheline uuring, mis avaldati eelretsenseeritud ajakirjas PLOS Medicine. Tegelikult on hoopis mitmes kõige karmima narkopoliitikaga riigis kõige tõsisemad sõltuvusprobleemid. Ühe 2013. aasta uuringu põhjal on maailma kõrgeima vangide suhtarvuga riigis USA-s ka kõige rohkem kanepi- ja kokaiinisõltlasi, mis annab mõista, et kriminaalõigussüsteem pole uimastikahjude vähendamisel sugugi tõhus.

Ja millistes maailma riikides on kõige rohkem heroiini- ja oopiumisõltlasi? Mitte Ühendriikides, ehkki siin väärtarvitatakse kõige rohkem valuvaigisteid. Kõige rohkem väärtarvitatakse illegaalseid opioide sellistes äärmuslikult karmides riikides nagu Venemaa, Afganistan ja Iraan – millest mõnes on uimastite käitlemise eest ette nähtud surmanuhtlus. Lausa 2–3% nende riikide elanikest olid viimase aasta jooksul tarvitanud heroiini või oopiumi, samas kui USA-s oli sama näitaja 2012. aastal 0,55%.

Mida rohkem karistusi, seda rohkem sõltuvust

Ühendriikide kulutusi uimastisõjale ja vangide suhtarvu uimastisõltuvuste levimusega võrreldes paljastub veelgi drastilisem pilt. Rahastus uimastisõjale – peamiselt seaduste jõustamisele, rahvusvahelisele keelustamisele ja püüdlustele vähendada pakkumist – kasvas sajalt miljonilt dollarilt aastas 1970. aastal 15 miljardi dollarini 2010. aastal. Teisisõnu suurenes see rohkem kui 31 korda, isegi kui võtta arvesse inflatsiooni. Samal ajal jäid uimastisõltuvuse määrad muutumatuks või kerkisid.

Kõige paremad andmed pärinevad suurtest üleriigilistest rahvastiku vaimse tervise uuringutest. Esimene seda tüüpi uuring nimetusega ECA (ingl Epidemiological Catchment Area; „epidemioloogiline valgala“) viidi läbi aastatel 1980–1985, selgitamaks välja vaimse tervise probleemide esinemissagedust rahvastiku hulgas. Uuring, milles osales ligikaudu 20 000 ameeriklast, näitas, et 1980-ndate esimesel poolel kannatas 6,1% elanikkonnast mingil eluetapil mõne keelatud aine tarvitamisega seotud probleemi käes – nende diagnoos oli kas vähem tõsine „kuritarvitamine“ (ingl abuse), mida psühhiaatrid toona kasutasid, või „sõltuvus“ (dependence), mis tähendas sama, mida praegu „uimastisõltuvushäire“ (addiction; substance use disorder). See uuring pakub põhimõtteliselt hetkeülesvõtet sõltuvusprobleemidest Ameerikas ajal, mil iga-aastaste kodusid ja koole hõlmanud küsitlusuuringute andmetel oli keelatud uimastite tarvitamise kõrgaeg. (Need omaaegsed uuringud viidi läbi uimastitarvitamise seiramiseks, kuid kahjuks hõlmavad varasemad neist andmeid vaid tarvitamis-, mitte aga sõltuvusmäärade kohta, mistõttu need kahjuks ei sobi pikaajaliste sõltuvustrendide jälgimiseks.)

Ülikulukas ämber, ehk triljon dollarit sõltuvuste soodustamiseks

Õnneks viidi aastatel 2001–2005 läbi teine, isegi suurem, aga sama põhjalik vaimse tervise uuring, mis hõlmab ka sõltuvusega seotud andmeid, ehkki selles kasutati veidi erinevat sõltuvuse määratlust. ECA ja uuema uuringu NESARC (ingl National Epidemiological Survey on Alcohol and Related Conditions; „alkoholi ja sellega seonduvate seisundite riiklik epidemioloogiline uuring“) vahelisel perioodil oli arv Ühendriikides neljakordistunud. Suurem osa sellest juurdekasvust moodustasid uimastitega seotud vahistamised ja narkokuriteod. Ja kuidas mõjutas see sõltuvust? Aastatel 2001–2005 oli DSM-i määratlusele vastava keelatud uimastite kuritarvitamise või neist sõltuvuse määr 10,3%, mis annab mõista, et meie triljoni dollari suurune hiigelinvesteering jõustamispingutustesse võis tegelikult sõltuvuste osakaalu hoopis suurendada – või vähemalt ei suutnud see neid vähendada.

Miks siis ikkagi nii paljud inimesed – kaasa arvatud rehabilitatsiooniteenuste pakkujad, kes väidavad, et on oma ala eksperdid – kogu selle selge ja masendava statistika valguses endiselt väidavad, et uimastite tarvitamise eest kriminaalkaristuste säilitamine on ainus võimalus hoida ära apokalüptilist sõltuvuskatku-epideemiat? Miks arvavad nii paljud endiselt, et ravi ei saa toimida, kui seda ei toeta karistused, kui me samas teame, et karistamine ei toimi? Kuidas saavad karistuste alalhoidmise eestkõnelejad väita, et sõltuvus on haigus nagu iga teine – ja nõustuda seejuures, et kriminaalkaristused on vajalik osa ravist, mis ometi ei kehti ühegi teise haiguse puhul?

Vastused neile küsimustele on seotud pigem sõltuvushäire jätkuva rassistliku ja moralistliku raamistamisega uimastipoliitikas kui vangistuse tõhususega. Lisaks on see seotud endiselt laialt levinud väärarusaamaga, et probleemi lahendab see, kui inimene võõrutuse ajaks trellide taha saata, et ta uimasteid kätte ei saaks – ehkki, nagu oleme näinud, ei ravi pelk võõrutus ilma täiendava toetuseta kedagi sõltuvusest terveks.

Allikaviited

• Süstemaatiline ülevaade kriminaalse retsidivismi uuringutest: Martin Killias, Patrice Villetaz, “The Effects of Custodial vs Noncustodial Sanctions on Reoffending: Lessons from a Systematic Review,” Psicothema 20, no. 1 (2008): 29–34, http://www.psicothema.com/pdf/3425.pdf.

• Rohkem kui 1300 uimastite süstijat hõlmanud uuring: N. Galai et al., “Longitudinal Patterns of Drug Injection Behavior in the ALIVE Study Cohort, 1988–2000: Description and Determinants,” American Journal of Epidemiology 158, no. 7 (2003): 695–704, doi:10.1093/aje/kwg209, http://aje.oxfordjournals.org/content/158/7/695.long.

• 1600 Kanada uimastisüstijat hõlmanud uuring: K. DeBeck et al., “Incarceration and Drug Use Patterns among a Cohort of Injection Drug Users,” Addiction 104 (2009): 69–76, doi:10.1111/j.1360-0443.2008.02387.x, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1360-0443.2008.02387.x/full.

• Rohkem kui 100 000 Ameerikas vahistatud last hõlmanud uuring: A. Aizer and J. J. Doyle, “Juvenile Incarceration & Adult Outcomes: Evidence from Randomly-Assigned Judges,” National Bureau of Economic Research, February 2011, https://www.law.yale.edu/system/files/area/workshop/leo/document/J.Doyle.swingjudges_03032011.pdf.

• Täiskasvanuna kuritegude toimepanemise tõenäosus on 37 korda suurem neil, keda teismelisena karistati kinnisesse erikooli või noorsoovanglasse paigutamisega: U. Gatti, R. E. Tremblay, and F. Vitaro, “Iatrogenic effect of juvenile justice,” Journal of Child Psychology and Psychiatry 50 (2009): 991–98, doi: 10.1111/j.1469-7610.2008.02057.x, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/j.1469-7610.2008.02057.x/abstract.

• Ühendkuningriigi siseministeeriumi ekspertide uuring karistuste ranguse ja uimastitarvitamise määrade seostest: UK Home Office, “Drugs: International Comparators,” October 2014; https://www.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/368489/DrugsInternationalComparators.pdf.

• Samale tulemusele jõudnud rahvusvaheline uuring aastast 2008: L. Degenhardt et al., “Toward a Global View of Alcohol, Tobacco, Cannabis, and Cocaine Use: Findings from the WHO World Mental Health Surveys,” PLOS Medicine 5, no. 7 (2008): e141, doi:10.1371/journal.pmed.0050141.

• USA on kokaiini- ja kanepisõltuvuse määrade edetabeli tipus: Louisa Degenhardt et al., “Global Burden of Disease Attributable to Illicit Drug Use and Dependence: Findings from the Global Burden of Disease Study 2010,” The Lancet 382, no. 9904 (November 9–15, 2013): 1564–74, http://dx.doi.org/10.1016/S0140-6736(13)61530-5, http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0140673613615305#.

• Heroiini ja opioidide tarvitamise määrade rahvusvaheline statistika: U.N. World Drug Report, 2014, http://www.unodc.org/wdr2014/. Vt tabelit “opiate” use (heroin and opium). Opioidide tarvitamise statistika hõlmab retseptravimite väärtarvitamist, mis on USA-s kõrgem, kuid mida keelustavaid seaduseid ei jõustata sama karmilt kui tänavauimastite tarvitamist keelavaid seaduseid.

• Uimastisõja rahastamisest: Associated Press, “AP IMPACT: After 40 Years, $1 Trillion, US War on Drugs Has Failed to Meet Any of Its Goals,” Fox News, May 13, 2010; http://www.foxnews.com/world/2010/05/13/ap-impact-years-trillion-wardrugs-failed-meet-goals/.

• „Epidemioloogilise valgala“ (ECA) uuring: D. A. Regier et al., “The NIMH Epidemiologic Catchment Area Program: Historical Context, Major Objectives, and Study Population Characteristics,” Archives of General Psychiatry 41, no. 10 (1984): 934–41, doi:10.1001/archpsyc.1984.01790210016003, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/6089692.

• 1980. aastate esimesel poolel oli u 6.1%-l elanikkonnast mingisugune probleem keelatud uimastitega: D. A. Regier et al., “Comorbidity of Mental Disorders with Alcohol and Other Drug Abuse: Results from the Epidemiologic Catchment Area (ECA) Study,” JAMA 264, no. 19 (1990): 2511–18, doi:10.1001/jama.1990.03450190043026, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/2232018.

• Riiklik epidemioloogiline uuring alkoholist ja sellega kaasnevatest seisunditest (NESARC): Compton et al., “Prevalence, Correlates, Disability, and Comorbidity.”; doi:10.1001/archpsyc.64.5.566

• Meie triljoni dollari suurune hiigelinvesteering jõustamispingutustesse võis tegelikult sõltuvuste osakaalu hoopis suurendada: “Jail, Prison, Parole, and Probation Populations in the US, 1980–2013,” ProCon.org; http://felonvoting.procon.org/view.resource.php?resourceID=004353