Avaldame tõlke ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Volker Türki tänavu 12. mail Genfis 5. Brandenburgi uimasti- ja arengupoliitika foorumil peetud kõnest.
Kõrgeaulised külalised, lugupeetud osalejad, kolleegid,
uimastipoliitika võib inimese vabastada või hukutada.
See võib tappa või elu päästa.
See võib inimesi häbimärgistada ja isoleerida või aidata parandada suhteid teiste inimestega.
Üha sagedamini näeme, et see, mis muudab ja ülendab uimastisõltuvushäiretest mõjutatud inimeste elusid, on inimlik lähedus ja tõenduspõhised lähenemised, mitte karistamine.
Needsamad poliitilised meetmed tugevdavad inimestevahelisi sidemeid ühiskonnas ning loovad tervemaid ja säilenõtkemaid kogukondi ja ühiskondi.
Ma tervitan seda, et riigid on hakanud üha rohkem tunnistama, et arutelud uimastipoliitika üle peavad võtma arvesse riikide kohustusi kaitsta inimõigusi.
Seda suundumust tuleb arendada.
Siinne foorum on oluline osa meie pingutustest vahendada vaateid ja parimaid praktikaid ning demonstreerida, kuidas inimõigused näitavad meile suunda inimlikumate ja tõhusamate uimastipoliitiliste lähenemiste poole.
Lugupeetud osalejad, kallid sõbrad,
seda uut suunda on hädasti vaja, kuna niinimetatud sõda uimastitega on nurjunud. See ei ole vähendanud ei uimastite tarvitamist, ebaseaduslikku narkokaubandust ega ka üha kasvava valiku keelatud ainete tootmist ja tarbimist.
2022. aastal – viimasel aastal, mille kohta meil on olemas andmed – tarvitas maailmas narkootilisi uimasteid umbes 292 miljonit inimest. See tähendab 20-protsendilist kasvu kümnendi jooksul.
Uued, üha tugevatoimelisemad uimastid levivad paljudes kõrge sissetulekuga riikides, põhjustades üledoosisuremuse kasvu.
Uimastitevastane sõda pole mitte lihtsalt nurjunud; uimastikontrollisüsteemi militariseerimine toob jätkuvalt kaasa palju mittevajalikke surmasid ja teatud rahvastikurühmade, sealhulgas haavatavate kogukondade ülemäärast ja ebaproportsionaalset vangistamist.
Mõned neist surmadest on valitsuste rahastatud tapmised. 34 riigis kehtib uimastirikkumiste eest ikka veel surmanuhtlus, millega tapetakse igal aastal sadu inimesi. Rohkem kui 40 protsenti riiklikest hukkamistest 2023. aastal olid karistused uimastitega seotud süütegude eest. Ka see suhtarv on viimase kahe aasta jooksul järsult tõusnud.
Karistuspõhine ja militariseeritud uimastipoliitika seondub ka korruptsiooni ja illegaalsete rahavoogudega. Uimastikaubandusest saadud tulu võidakse kasutada vägivalla, terrorismi ja relvastatud konfliktide rahastamiseks.
Keelatud uimastitel rajanevad majandused avaldavad samuti jõulist ja suurenevat mõju meie kliimale ja keskkonnale, näiteks veepuuduse, metsade hävitamise ja toksilise jäätmereostuse kaudu.
Kõrgeaulised külalised,
asjaolu, et siinse foorumi tulipunkt on uimastipoliitika negatiivsetel mõjudel majanduslikele, ühiskondlikele ja kultuurilistele õigustele, on väga oluline.
On üha selgem ja üha veenvamate tõenditega kinnitatud, et sõda uimastitega kahjustab rahvatervist ja et inimesed, kes uimasteid tarvitavad, ei saa abi, mida nad vajaksid. Ehkki maailmas kannatab uimastisõltuvushäirete all hinnanguliselt 64 miljonit inimest, saab neist ravi vaid iga üheteistkümnes.
Eriti mõjutab see naisi. Vaid üks 18-st uimastitarvitamishäirega naisest saab ravi; meeste seas on sama näitaja üks seitsmest.
Hirm vahistamise ees ja laialdaselt levinud häbimärgistamine on takistanud inimestel otsimast sõltuvusravi ning tervishoiu- ja tugiteenuseid, sealhulgas HIVi/AIDSi meditsiinilist ravi.
Kodutus on nii uimastitarvitamise põhjus kui ka tagajärg, mis soodustab uimasteid tarvitavate inimeste vaimse tervise halvenemist. Programmid nagu Housing First („ennekõike eluase“), mis seavad sõltuvustest paranemise vundamendina esikohale stabiilse majutuse, on oma väärtust tõendanud mitmes riigis. Ma kannustan riike jagama oma kogemusi ja uurima, kuidas selliseid algatusi saaks käivitada ja laiendada.
Halvasti kujundatud uimastipoliitika kahjustab ka teisi inimõigusi. Mõnedes riikides võib uimastite tarvitamine või karistatus uimastitega seotud kuritegude eest anda põhjust jätta inimesi ilma toetustest või juurdepääsust haridusele või tööturule.
Nürid karistamispõhised lähenemised on ebaproportsionaalselt mõjutanud mõnesid kõige marginaliseeritumatest kogukondadest ja põlistanud kõrvalejäetuse tsükleid.
Näiteks kimbutavad riigid sageli politseijõudude ülemäärase sekkumisega põlisrahvaid, kes elatise teenimiseks uimastavaid taimi kasvatavad.
Pealeselle õõnestab uimastimajandus ka kergesti ekspluateeritavate inimeste, sealhulgas põllumeeste, naiste, vähemuste, Aafrika juurtega inimeste ja põlisrahvaste õiguseid. Keelatud ainete äri ohjeldada püüdes peavad riigid koostöös sidusrühmadega panustama rakenduskõlbulikesse ja jätkusuutlikesse alternatiividesse. Ma tervitan seda toetavat alternatiivsete arengusuundade resolutsiooni, mille ÜRO uimastikomisjon hiljuti vastu võttis.
Kõrgeaulised külalised, lugupeetud osalejad,
tulevikku vaadates peame me jätkama kõiki inimõigusi, sealhulgas majanduslikke, ühiskondlikke ja kultuurilisi õigusi edendava inimliku uimastipoliitika poole püüdlemist.
See nõuab kooskõlastatud tegutsemist kõigilt – peamiselt riikidelt, aga paljude teiste osapoolte seas ka kodanikuühiskonnalt ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemilt.
Ma näen kuut tegevusvaldkonda.
Esiteks kannustan ma kõiki riike lõimima rahvusvahelisi suuniseid inimõiguste ja uimastipoliitika kohta oma seadustesse ja poliitilistesse meetmetesse, kaasa arvatud neisse, mis puudutavad elamupoliitika kavandamist, tööhõivet, kahjude vähendamist ja marginaliseeritud kogukondade kaitsmist.
Ma tervitan ÜRO majanduslike, ühiskondlike ja kultuuriliste õiguste komitee otsust valmistada ette uus üldkommentaar riikide uimastipoliitikaga seonduvate seaduslike kohustuste asjus. See peaks andma olulisi täiendavaid soovitusi.
Teiseks – kahjude vähendamise meetmed nagu süstlavahetusprogrammid, turvalisema tarvitamise ruumid ning juurdepääs informatsioonile ja tervishoiule on eluliselt tähtsad. Me peame näitama, et need päästavad ja parandavad elusid – nii inimlikus, kogukondlikus kui ka üldisemalt ühiskondlikus plaanis.
Kolmandaks on veel üks võtmetähtis element uimastite tarvitamise dekriminaliseerimine koos kahjude vähendamise meetmete ja taasühiskonnastamise toetamise meetmete kättesaadavuse parandamisega. Uimastitarvitamishäirega inimeste kriminaliseerimine takistab neil otsimast ravi ning põhjustab täiendavat häbimärgistamist ja tõrjumist.
Neljandaks on kiiremas korras vaja kaotada surmanuhtlus uimastitega seotud süütegude eest. Inimeste hukkamine selliste süütegude eest ei ole kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste seadustega, mis sätestavad, et surmanuhtlust võib rakendada ainult kõige rängemate roimade eest, millega kaasneb tahtlik tapmine. ÜRO ametlik poliitika on seista surmanuhtluse vastu kõigil tingimustel.
Viiendaks peaks vastutustundlik reguleerimine seadma sihiks illegaalsete uimastite turgude üle kontrolli võtmise, ebaseadusliku uimastikaubanduse, kuritegevuse ja vägivallategude tulude elimineerimise ning keskkonna kaitsmise.
Kuuendaks on eluliselt vajalik hõlmata need, keda uimastitarvitamishäired kõige rohkem mõjutavad, kõikide otsuste langetamisse, poliitiliste meetmete kujundamisse ja seaduste väljatöötamisse. Šotimaa uimastite kuritarvitamisest mõjutatud inimeste õiguste harta on näide poliitikast, mida on arendatud mitmeid osapooli hõlmava protsessi kaudu ja mis peegeldab eri rahvastikurühmade, sealhulgas uimasteid tarvitavate inimeste ainulaadseid vajadusi. Ma loodan, et see inspireerib ka teisi maailma riike.
Kõrgeaulised külalised, kallid osalejad,
minu büroo ja mina isiklikult teeme jätkuvalt kõik, mis meie võimuses, et tagada kogu ÜRO süsteemis sidusus sel teemal, mis mõjutab miljoneid inimesi kogu maailmas.
Teie toetuse najal peame me hoidma inimõigusi ülemaailmse uimastipoliitika keskmes, töötades samas selle nimel, et inimväärikus, õiglus ja võrdsus oleksid tagatud kõigile – ja me teeme seda.
Tänan teid.
