Foto: Mälestusmärk diilerile: skulptor Scott Holmquisti pronkskuju “Last Hero” (2018)
Rahvusvahelise uimastitarvitajate päeva puhul avaldame tõlke hiljuti veebilehel Talking Drugs ilmunud Sessi Kuwabara Blanchardi ajaloolisest ülevaatest. See on lugu sellest, kuidas isegi riigi poolt vastutustundetult reguleerimata jäetud valdkondades on võimalik olla solidaarne, hoolida ja sõlmida huvirühmade vahel kokkuleppeid.
1999. aasta 1. novembril kogunesid uimastitarvitajatest aktivistid mitmelt poolt maailmast Hollandisse väikesesse Zaandami linna neljandale iga-aastasele rahvusvahelisele uimastitarvitajate päeva konverentsile (IDUD; International Drug Users’ Day).
Sündmusel ettekande pidanud Briti aktivist Mat Southwell rääkis Talking Drugsile, et publikut oli vaevu näha, kuna kõik suitsetasid fooliumilt uimasteid. Üritus erines kõigist teistest konverentsidest, millel ta varem osalenud oli. “Publiku seast tuli nii palju suitsu. Fooliumisahina tõttu oli inimeste rääkimist vaevu kuulda.”
Üks asi, mis tegi ürituse Southwelli jaoks eriti eriliseks, oli uimastite tarnimisega tegelevate inimeste kaasamine, millega ta ise peagi Ühendkuningriigis tegelema hakkas. Hollandi uimastitarvitajate riikliku huvigrupi (LSD) korraldatud üritust sponsoreeris tarnijate rühmitus nimega Raskete Narkootikumidega Kauplejate Liit (Hard Drug Dealers Union).
Praktikas tähendas sponsorlus seda, et tarnijad müüsid osalejatele hea hinnaga kvaliteetset kokaiini ja heroiini, kattes samal ajal nende tarvitamiseks vajalike tarvikute kulud. “Tarnijatel olid heroiini ja cracki täis leivakastid. Virnade viisi leivakaste,” rääis Southwell. “Ma pole kunagi näinud nii palju uimasteid ühes kohas.”
“Nad pakkusid isegi tasuta kokaiini ja heroiini koolitusel, milles õpetati uimasteid süstimise asemel suitsetama”, meenutas LSD asutaja aktivist Theo Van Dam. Väljaspool uimastitarvitajate päeva konverentsi oli ühingul tavaks pakkuda klientidele pühapäeviti tasuta uimasteid.
Uimastitarnijate organiseerumine ei kestnud paraku igavesti. 2003. aastaks kaldus Hollandi poliitika paremale ja sel aastal toimus Taanis viimane IDUD konverents. Tarnijad ei saanud tulla. Järgmistel aastatel kaotas Van Dam kontakti diilerite ühinguga seotud inimestega.
Tänapäevaks on ajalugu suuresti unustanud uimastitarnijate panuse kahjude vähendamise jõupingutustesse, kuigi mõned liikumise rohujuuretasandi liikmed rõhutavad endiselt nende rolli olulisust. Van Dami töö Hollandis ja Southwelli töö Ühendkuningriigis on osa uimastimüüjate organiseerumise ning koos uimastitarvitajatest aktivistidega tarvitajate tervise ja heaolu edendamise nimel tegutsemise enamasti unustatud ajaloost.
The Basement ja Hollandi “ühiskondlikud diilerid”
1996. aastal, kui Rotterdami linn hakkas astuma jõulisemaid samme uimastitarnijate ja -tarvitajate kui “avaliku korra rikkujate” vastu, toetas linn ametlikult uimastitarvitamisruumide loomist.
Kuid mõned aktivistid nagu Liesbeth Vollemans suhtusid nendesse uutesse mitte-põrandaalustesse programmidesse skeptiliselt. “Neid huvitab ainult tarvitajate reguleerimine ja jälgimine,” selgitas ta ajakirjanikele 1999. aastal. Lõppude lõpuks, samal ajal kui poliitikud ja politsei pidasid tarvitamisruumide üle aastaid arutelusid, oli tema juba 1990. aastate lõpus loonud privaatsete kogukonnaruumide võrgustiku, kus müüdi kvaliteetset suitsetatavat kokaiini ja heroiini ning tarnijad hoolitsesid klientide eest, kui nad oma ostetud kaupa pruukisid. Ta pani sellele nimeks The Basement – Kelder.
“Ametlik tarvitamisruum oli hästi puhas. See oli mõeldud ainult tarvitamiseks, mitte istumiseks ja lõõgastumiseks,” rääkis Vollemans Talking Drugsile. Seevastu: “The Basement oli hubasem. Tegime selle väga mõnusaks, nagu elutoa. Seal oli kaks ruumi, elutuba ja see, kus inimesed tarvitasid. See oli nagu kohvik, kõik rääkisid ja tarvitasid.” Nad mängisid isegi bingot ja võitja sai tasuta grammi kokaiini.
Vollemans asutas esimese keldri koos tarnija Kiraga. “Mina olin maja boss ja tema oli uimastiboss,” meenutas ta. Progressiivse Püha Pauli kiriku, mis 1980-ndatel ja 90-ndatel lubas oma ruumides uimastitega hangeldada ja neid tarvitada, preestri Hans Visseri annetatud raha eest üüris Vollemans esimese asukoha jaoks kontorihoone keldri, öeldes omanikule, et see ruum on mõeldud inimestele, kellel pole tööd, mitte inimestele, kes tarvitavad uimasteid. “Uimastitarvitajad ja kontorisse minevad inimesed käisid sama sissepääsu kaudu,” muigas naine.
Vollemansi sõnul oli The Basemente umbes viis; kaks asusid Nieuwe Westeni linnaosas, üks Oude Westeni, üks Spangeni ja üks Centrumi linnaosas. “Keldrid” olid avatud iga päev kindla ajakava alusel, üks aga töötas öösel ja pakkus klientidele uimastite kõrval ka tarbekaupu.
1998. aastal selles võrgustikus välitöid teinud teadlaste uuringu kohaselt oli Spangeni Basement jagatud suhtlemis-, ostmis- ja tarvitamistubadeks. Kliendid sisenesid esimese korruse välisukse kaudu ruumi, kus oli söögilaud, kohvi- ja mahlanurk, diivan ja toolid ning televiisor. Tagumises toas toimus müük jõulutuledega kaunistatud baarileti taga. Allkorrusel said kliendid oste diivanil või laua taga toolil istudes suitsetada. Sarnane oli ka Centrumi Basementi paigutus.
“See ei olnud ainult uimastite müümise koht; nad hoidsid kõigil lahkelt silma peal,” rääkis Theo Van Dam, kellele meeldis The Basementis käia. Ta rõhutas ka, et nad tegid pingutusi, et muuta The Basement naistele turvaliseks kohaks. Van Dami sõnul aitasid asutuse pidajad külastajatel vältida ajataju kaotamist ja vastuvõttudele hilinemist. “Kui keegi pidi hambaarsti juurde minema, kirjutasid nad selle üles – ja pakkusid neile ka midagi süüa. Seal oli alati keegi, kes valmistas tervislikku toitu, et inimesed saaksid seal süüa, niisama istuda ja suitsetada või süstida, mida iganes nad soovisid.”
Vollemans rõhutas toidu pakkumise olulisust. “Diiler tegi iga päev süüa,” meenutas ta, tuues näiteks roogasid nagu kana riisiga Suriname stiilis. (Kira oli pärit endisest Hollandi kolooniast Surinamest.) “See oli oluline. Inimesed ei söö eriti palju, kui nad uimasteid tarvitavad.”
The Basement tegutses ajal, mil aktivistid hakkasid tarnijate kohustustesse uut moodi suhtuma
Mõned tarnijad, LSD ja üks esimesi uimastitarvitajate organisatsioone Rotterdami Narkomaanide Liit (Junkie Union) olid välja töötanud Rotterdami ühiskondlike diilerite harta – loetelu põhimõtetest, kuidas tarnijad peaksid oma klientidega suhtlema.
Van Dami sõnul sisaldab harta järgmisi põhimõtteid.
- Keeldumine müümisest noortele
- Uimastivõlgade piiramine 100 euroni
- Stabiilse kvaliteedi tagamine
- Stabiilse koguse tagamine
- Uimastite müük ainult raha eest, mitte varastatud vara või seksi eest
- Müügiaadressi stabiilsed lahtiolekuajad
- Müügiaadressi lähedal tänaval ajaveetmise keelamine
- Vägivallatus
- Klientuuri piiramine ühe diileri kohta maksimaalselt 50 kliendiga
Van Dam arendas need põhimõtteid edasi tarnijatele mõeldud koolituseks, kuidas olla nn ühiskondlik diiler ehk keegi, kes kohtleb oma kliente lugupidavalt.
Van Dami ühiskondliku diilerluse põhimõtted on järgmised.
- Ostetud uimasteid lubatakse müügiaadressil tarvitada.
- Kasutatud süstlaid vahetatakse steriilsete vastu.
- Müüdava toote kvaliteet on stabiilne.
- Ühe “triibu” standardhind on kaheksa eurot.
- Ostudele ei kehtestata alampiiri.
- Tootevalik on laiem kui ainult crack-kokaiin.
- Naabritega konfliktide vältimiseks ei toimu äritegevus rohkem kui 12 tundi päevas.
- Koduaadressidel turvalisuse tagamiseks kasutatakse uksehoidjaid.
- Päevas ei teenindata rohkem kui 65 klienti.
- Noortele ei müüda.
- Uimasteid müüakse ainult raha, mitte seksi või varastatud vara eest.
Endine LSD liige Daan Van Der Gouwe, kes nimetab end Van Dami “paremaks käeks” ja tegeleb nüüdisajal Trimbose Instituudis uimastite teadusliku uurimisega, oli üks, kes põhimõtete koostamises osales. Ta rääkis Talking Drugsile, et need “ei jõudnud kunagi kõrgemale tasemele”, see tähendab, et tarnijad ei rakendatud neid sellises ulatuses nagu autorid lootsid. Vollemans ütleb aga, et The Basementis siiski rakendati “ühiskondliku diileri” kontseptsiooni. “The Basementis tegutsenud diilerid olid ühiskondlikud. Nad hoolitsesid selle eest, et majas oleks süüa ja meeldiv keskkond,” ütles ta. “Diilerid hoolivad inimestest.”
Van Dami meenutuste kohaselt oli The Basement kuulus mõnusa õhkkonna poolest. 1997. aasta detsembris Centrumi Basementis välitöid teinud teadlasi üllatas, et suitsetamisruum oli küll rahvast täis, aga mitte lärmakas või kaootiline nagu teised neile tuttavad müügikohad. “Kõik kümme kohta olid hõivatud,” kirjutas üks uurija välitöö-märkmes, “kuid klientide hääled olid nii summutatud, et neid ei olnud müügialale kuulda.” Uurija lisas: “Siin laskub rahu mu õlgadele.”
Personal hindas vaikse ja rahuliku ruumi loomist nii sees kui ka väljas, palgates klientide voolu haldamiseks ja ukse ees jõlkumise vältimiseks uksehoidja. Nagu teadlane Jean-Paul Grund täheldas, pakkus lõõgastav keskkond eelkõige tänaval elavatele, avalikus kohas tarvitamisega kaasneva kaosega harjunud tarvitajatele haruldast võimalust suitsetatava kokaiini “sähvatuse” (ingl the flash) ehk esmase eufoorilise seisundi nautimiseks.
Rahuliku keskkonda tuli säilitada, et politsei The Basementi kinni ei paneks
Rahuliku keskkonna säilitamise pingutus oli ka hädavajalik, et politsei The Basementi asutusi kinni ei paneks. 1995. aastal, vahetult enne volitatud tarvitamisruumide loomist võttis Rotterdami politsei sihikule tülikateks peetud “kodudiilerid” ja vahistas hulga inimesi. Vaatamata õiguskaitsemeetmete jõulisemale jõustamisele mõnede omaette tegutsenud diilerite vastu lubati teistel aadressidel tegevust jätkata tingimusel, et nende ümbruses ei rikuta avalikku korda. “Nende uimastite müügi ja tarvitamise võimaldamisele mõnedel elamispindadel vaadatakse sageli läbi sõrmede, kui seal ei kaubelda varastatud kauba või suurte kogustega, ei teenindata liiga palju kliente ning ennekõike ei tekitata sellega seoses tüli ümbritsevatele elanikele,” kirjutas Jean-Paul Grund teoses “Uimastitarvitamine kui ühiskondlik rituaal”. Nii oli see ka The Basementi puhul.
Van Dami sõnul püüdsid mõned The Basementiga seotud inimesed muuta seda isegi seaduslikuks äriks, sarnaseks Amsterdami kanepikohvikutega. “Meil oli mõte: võib-olla saaksime teha midagi sarnast ka raskete uimastite diileritele. Aga me ei saanud seda ametlikult legaliseerida,” rääkis ta. “Sellest on tõesti kahju.”
21. sajandi esimese kümnendi keskel The Basementid suleti. Nad pole teistsugusel kujul naasnud, sest enam pole vajadust ja ka poliitiliselt poleks see võimalik, usub endine LSD liige ja praegne uimastiuurija Daan Van Der Gouwe.
“Poliitiline kliima on muutunud. Uimastitarvitamist ei sallita enam nii palju kui tollal. Tarvitajad ei tundnud pärast kõigi nende asutuste – tarvitamisruumide, heroiiniga toetatud ravi pakkuvate keskuste, öömajade – loomist enam vajadust organiseeruda,” rääkis Van Der Gouwe Talking Drugsile. Vollemans nõustub.
Vaatamata sulgemisele pärast Vollemansi hinnangul umbes üheksa aastat väldanud tegevust usub Van Dam endiselt, et The Basement oli paljutõotav mudel. “Mulle meeldis seal aega veeta,” ütles ta. “See oli tõeline edulugu.”
Crack Squad ja harta “Protect and Serve Up”
Enne internetipõhiste narkoturgude – või isegi ainult mobiiltelefonide – tekkimist kasutasid uimastitarvitajad ja -müüjad omavahel suhtlemiseks peilereid ja taksofone. Sellega kaasnesid juriidilised riskid ja kahjud.
1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses teadsid Ida-Londoni crack-kokaiini tarvitajad seda liigagi hästi. Uimastitarvitajast aktivisti Mat Southwelli sõnul sundisid müüjad neid vahistamisega riskides liiga kaua ootama taksofonide juures, millest nad olid tellimuse esitanud ja mida politsei tavaliselt jälgis. Selline käitumine oli omane crack-kokaiini müüjatele, kes ei olnud enamasti ise tarvitajad, vaid pigem kasumit taotlevad ärimehed, kes pidasid tarvitajaid “luparditeks ja kergesti tüssatavateks inimesteks”, meenutas Southwell.
Osaliselt ajendas just selline ebaõiglane kohtlemine Southwelli ja teisi rohujuuretasandi rühmitusega Respect Drug Users Rights seotud isikuid moodustama umbes 2002. aastal nn Crack Squadi. See organisatsioon, mis võttis nime pilkamisi Londoni politsei üksuselt, mille töö oli nendesuguseid inimesi korrale kutsuda, koostas harta nimega “Protect and Serve Up” – kombinatsioon kohalikust slängiterminist “serve up”, mis tähendab uimastitega kaubitsemist, ja õiguskaitseorganite mantrast “kaitsta ja teenida” (“to protect and serve”) –, et sarnaselt Rotterdami ühiskondlike diilerite hartaga kehtestada ootused sellele, kuidas tarnijad peaksid kliente kohtlema. Eelkõige kehtestas see standardid kvaliteedile, toodete eeldatavale kaalule ja nõutavatele reageerimisaegadele.
Crack Squadi hartal oli kaks eesmärki. Ühelt poolt pidi see motiveerima müüjaid, kes juba pakkusid kvaliteetseid tooteid ja teenuseid, seda jätkama. “Tahtsime suunata inimesi head kaupa müüvate inimeste poole ja mitte ostma inimestelt, kes müüvad halba kaupa või kohtlevad meid halvasti,” rääkis Southwell. “Püüdsime rakendada iseendi kui tarbijaskonna ühisjõudu oma tööga paremini hakkama saavate ettevõtjate toetamiseks. See oligi plaan.”
Teisest küljest oli harta eesmärk tõmmata lugupidamatute tarnijate tähelepanu. Crack Squadi liikmed printisid hartat ja jätsid seda salaja müüjate autode tagaistmetele, et neile anonüümselt klientide ootustest märku anda. “Saatsime inimestele selge sõnumi: me oleme võimestatud uimastitarvitajad, kes teavad oma õigusi.”
Sõna hartast levis ja grupp Brightoni tarnijaid küsis enda tarbeks väljaprinte. Grupp uskus, et nad juba vastavad standarditele, ja tahtis oma klientidele näidata, et neil on õigus lugupidavale kohtlemisele, kvaliteetsetele uimastitele ja õiglastele hindadele, ning et nood tarnijad pakuvad tõepoolest “tippkvaliteetset kraami”, rääkis Southwell.
Crack Squadilt on mõndagi õppida. Esiteks suhtusid mõned turul tegutsejad nende pingutustesse vaenulikult. Ühel juhul üritas tarnija Southwelli uimastitega äritsemises süüdi lavastada. Teistel juhtudel seadis sama isik oma kullerid, kes olid samuti Crack Squadiga seotud, truudusevaliku ette – kas tema või Crack Squad.
Lisaks on uimastiturud keelustamise tõttu juba olemuselt ebastabiilsed ja sellega kaasnesid omad väljakutsed. “Väga hajutatud tarvitajate kogukondade mõjutamine oli üsna keeruline. Lisaks muutuvad need kogukonnad ja neid ümbritsevad tingimused pidevalt. Võid panna ühe meeskonna müüjaid tööle, aga siis võtab politsei nad kinni ja nad lähevad kaheks aastaks vangi. Ja siis keegi tuleb keegi vägivaldsem… Selle säilitamiseks on vaja palju tööd teha.”
Hoiatussõnad pole kõik, mida Crack Squadi lugu pakub. See võib ka anda aimu praeguste uimastitarvitajate liikumiste tegevusest.
Southwelli enda sõnul esitab Crack Squad aktivistidele provokatiivse küsimuse: “Milline näeks välja tarbijakaitse reguleeritud ja dekriminaliseeritud keskkonnas?”
