Avaldame 2025. aasta detsembris ajalehes KesKus ilmunud artikli koos Margus Lõvi illustratsiooniga.
Sõda uimastitarvitajatega on jõudnud uude etappi, ehk me peame rääkima kõigi sõltuvusainete seadustamisest. Aasta viimases uimastiveerus heidavad psühhoaktivistid Mart Kalvet ja Margus Lõvi pilgu uimastikahjude vähendamise radikaalsele ajaloole ja tulevikuperspektiividele.
Tänavu 7. novembril väljastas Briti Columbia osariigi kohus Vancouveris süüdimõistva otsuse kohtuasjas, mis on viimasel ajal tõenäoliselt olulisemaid uimastikahjude vähendamise teemalisi vaidlusi keelurežiimi põlistada üritavate riikide ja selle kahjude vastu võitlejate vahel.
Uimastikahjude vähendajad kohtukulli ees
Kanada toksiliste uimastite suremuskriisi epitsentris Vancouveri Downtown Eastside’i linnajaos tegutsenud, muu hulgas ohutuma tarvitamise ruumide teenust pakkunud kahjude vähendamise organisatsioon DULF (Drug User Liberation Front; uimastitarvitajate vabastusrinne) otsustas liikmete Jeffrey Kalicumi ja Eris Nyxi eestvedamisel 2022. aastal katastroofilise üledoosisuremuskriisi vastu astuda loogilise, aga vastuolulise sammu. Hankekooperatiivi ja komplekteerimiskeskuse (Compassion Club and Fulfillment Centre) tegevuse raames hakati kooperatiivi liikmetele pakkuma võimalust omahinnaga osta sertifitseeritud laboris testitud puhtaid uimasteid – heroiini, kokaiini ja metamfetamiini –, mille kooperatiiv oli hankinud tumeveebiturult.
Programm toimis kooskõlastuse alusel linnavõimude ja politseiga, kes suuliselt nõustusid DULFi hinnanguga, et selline meede on vajalik drastilise üledoosisuremuse vähendamiseks ja mahub organisatsioonile tehtud erandi alla, mis võimaldas neil politsei sekkumist kartmata uimasteid teenusepakkuja territooriumil hoida ja testida.
Siis aga poliitilised tuuled pöördusid. Ehkki programmi edukust uimastisurmade ennetamisel olid kinnitanud nii politseinikud ja linnaametnikud kui ka akadeemilised uurijad, korraldas Vancouveri politseijaoskond 2023. aasta oktoobris pärast linnajuhtide süüdistavaid väljaütlemisi DULFile haarangu. Nyx ja Kalicum vahistati süüdistatuna uimastite edasimüügi eesmärgil käitlemises, ehkki uimasteid organisatsiooni ruumidest ei leitud.
“Kõik teadsid, mis toimus.”
Istungil avaldas kohtunik Catherine Murray kohtualuste tegevusele toetust. “Selle süüdistuse juures on murettekitav, et kõik teadsid, mis toimus,” rõhutas ta. “Paistab, et süüdistatavad on meelega plindrisse jäetud. Niipea, kui poliitikud hakkasid nurisema, otsustas Vancouveri politsei reageerida, ehkki enne ei teinud nad sellest numbrit.”
Hoolimata kohtuniku poolehoiust ja vaieldamatust faktist, et ohutuma uimastiallikana toiminud kooperatiiv päästis elusid (ükski selle liikmetest ei surnud üleannuse tõttu programmi toimimise ajal; pärast selle peatamist on mitu neist elust lahkunud või saanud pöördumatuid tervisekahjustusi), ei leidnud kohus võimalust tegevust seaduslikuks pidada ja mõistis DULFi esindajad süüdi.
Detsembri hakul kaebasid süüaluste kaitsjad piirkonnakohtu otsuse edasi föderaalkohtusse argumentidega, et DULFi sarnaste kooperatiivide tegevuse keelamine on põhiseadusega vastuolus, kuna inimelude päästmine on olulisem keeluseaduse iga hinnaga säilitamisest, ning et puhaste ainete hankimine mustalt turult on kahjude vähendamise meetmena põhjendatud, kui riik omalt poolt sama tulemuse saavutamisele ametlikest allikatest uimastite võimaldamisega kaasa ei aita.
“Nad ei ole kurjategijad – nad on vaprad inimesed, kes kandsid talumatut taaka kriisi näol, millele meie valitsused ei ole suutnud reageerida kiireloomulisusega, mida see nõuab. Jeremy Kalicum ja Eris Nyx on kangelased,” kirjutas organisatsioon Moms Stop the Harm süüdimõistvat otsust taunivas toetusavalduses, millega on raske mitte nõustuda.
Kahjude vähendamise juured on radikalismis kui ellujäämisstrateegias
Nüüdisajal on kahjude vähendamine pragmaatilise uimastipoliitilise põhimõttena lõimitud paljude riikide narkostrateegiatesse, minetades selle käigus suure osa algsest nonkonformismist ja rohujuuretasandi kogukonnavaimust. Täitsa võimalik, et inimestel, kes selles valdkonnas praegu alustavad, pole aimugi, et nad kannavad edasi tõrvikut, mille vähem kui poole sajandi eest läitsid AIDSi-pandeemia tagajärgi üldsusele teadvustada püüdnud aktivistid selleks, et ellu jääda.
Mõistagi ei tekkinud see kõik tühjalt kohalt. Enne kui uimasteid tarvitavad inimesed enda õiguste eest võitlemise enda kätte võtsid, aitasid selle rahvastikurühma spetsiifilisi probleeme lahendada näiteks Mustade Pantrite algatused nagu tasuta hommikusöögid lastele ja tasuta kogukonnakliinikud, või vasakäärmusliku liikumise Young Lords organiseeritud nõelraviprogramm Bronxi heroiinitarvitajatele 1960. aastatel, samuti naiste tervise liikumine, mis kasvas välja 1970. aastate feministlikust aktivismist ja reproduktiivõiguslusest. Ometi oli just 1980. aastate AIDSi-kriis see, mis uimastitarvitajad selgelt eristuva aktivismirühmana mobiliseeris.
Uimastikahjude vähendamise liikumise radikaalseid algusaegu on kaasahaaravalt ja süvitsi meenutanud Maia Szalavitz 2021. aastal ilmunud raamatus “Undoing Drugs: The Untold Story of Harm Reduction and the Future of Addiction”. Sealt saame näiteks teada, et nüüdisajal taas menukaks muutunud avaliku protesti vorm – “die-in”, ehk grupiviisiline surnute kehastamine eesmärgiga juhtida üldsuse tähelepanu mõne rahvastikurühma jaoks drastilisele olukorrale – sai algselt populaarseks just AIDSi-kriisi harjal sündinud kodanikuaktivistide liikumisest ACT UP, mille algselt radikaalsena paistnud aktivism pani aluse süstlavahetusele ja muudele teenustele, mida praegu kahjude vähendamisega seaostatakse.
Veelgi vähem on neid, kes on kuulnud uimastidiilerite aktivismist. Õnneks avaldas väljaanne Talking Drugs tänavu novembris pikema ülevaate, mille tõlget saate lugeda veebilehelt narkostuudio.ee.
Leivakastitäied heroiini ja cracki
Artikkel algab meenutustega 1999. aasta 1. novembrist, mil eri riikide uimastitarvitajatest aktivistid kogunesid Hollandisse väikesesse Zaandami linna neljandale iga-aastasele rahvusvahelisele uimastitarvitajate päeva konverentsile.
Sündmusel ettekande pidanud Briti aktivist Mat Southwell rääkis, et publikut oli vaevu näha, kuna kõik suitsetasid fooliumilt uimasteid. Üritus erines kõigist teistest konverentsidest, millel ta varem osalenud oli. “Publiku seast tuli nii palju suitsu. Fooliumisahina tõttu oli inimeste rääkimist vaevu kuulda.”
Üks asi, mis tegi ürituse Southwelli jaoks eriliseks, oli uimastite tarnimisega tegelevate inimeste kaasamine. Hollandi uimastitarvitajate riikliku huvigrupi LSD korraldatud üritust sponsoreeris tarnijate rühmitus nimega Raskete Narkootikumidega Kauplejate Liit (Hard Drug Dealers Union).
Praktikas tähendas sponsorlus seda, et tarnijad müüsid osalejatele hea hinnaga kvaliteetset kokaiini ja heroiini, kattes samal ajal nende tarvitamiseks vajalike tarvikute kulud. “Tarnijatel olid heroiini ja cracki täis leivakastid,” rääis Southwell. “Ma pole kunagi näinud nii palju uimasteid ühes kohas.”
“Nad pakkusid isegi tasuta kokaiini ja heroiini koolitusel, milles õpetati uimasteid süstimise asemel suitsetama”, meenutas LSD asutaja aktivist Theo Van Dam. Väljaspool uimastitarvitajate päeva konverentsi oli ühingul tavaks pakkuda klientidele pühapäeviti tasuta uimasteid.
Uimastitarnijate organiseerumine ei kestnud paraku igavesti. 2003. aastaks kaldus Hollandi poliitika paremale ja sel aastal toimus Taanis viimane tarvitajatepäeva konverents. Tarnijad ei saanud tulla. Järgmistel aastatel kaotas Van Dam diilerite ühinguga kontakti.
“Tarvitamiskeldrite” võrgustik asutati kiriku annetatud rahaga
Ohutuma tarvitamise ruumid, kus inimesed saavad aineid pruukida järelevalve all ning üleannustanuile manustatakse elustavat naloksooni ja pakutakse esmaabi, on kahjude vähendamise meetmena end õigustanud mitmel pool maailmas. Kui riiklikult sanktsioneeritud tarvitamisruumide loomine 1990. aastate keskpaiga Hollandis algas, tõrjuti pildilt aga kõrvale juba 1980. aastatel Rotterdamis tegutsenud põrandaaluste tarvitamisruumide, nn “keldrite” (The Basement) võrgustik, mida paljud tarvitajad oleksid ilmselt eelistanud nüüdisaegsetele steriilse atmosfääriga süstimiskabinettidele.
“Ametlik tarvitamisruum oli hästi puhas. See oli mõeldud ainult tarvitamiseks, mitte istumiseks ja lõõgastumiseks,” rääkis aktivist Liesbeth Vollemans, kes koos tarnija Kiraga asutas esimese The Basementi progressiivse Püha Pauluse koguduse annetatud raha eest. “The Basement oli hubasem. Tegime selle väga mõnusaks, nagu elutoa. Seal oli kaks ruumi, elutuba ja see, kus inimesed tarvitasid. See oli nagu kohvik; kõik rääkisid ja tarvitasid.” Nad mängisid isegi bingot ja võitja sai tasuta grammi kokaiini.
“See ei olnud ainult uimastite müümise koht; nad hoidsid kõigil lahkelt silma peal,” rääkis Theo Van Dam, kellele meeldis The Basementis käia. Ta rõhutas ka, et nad tegid pingutusi, et muuta The Basement naistele turvaliseks kohaks.
Van Dami sõnul aitasid asutuse pidajad külastajatel vältida ajataju kaotamist ja vastuvõttudele hilinemist. “Kui keegi pidi hambaarsti juurde minema, kirjutasid nad selle üles – ja pakkusid ka midagi süüa. Seal oli alati keegi, kes valmistas tervislikku toitu, et inimesed saaksid seal einestada, niisama istuda ja suitsetada või süstida, mida iganes nad soovisid.”
Tõrvik pole veel kustunud
Van Dami sõnul püüdsid mõned The Basementiga seotud inimesed muuta seda isegi seaduslikuks äriks, sarnaseks Amsterdami kanepikohvikutega. “Meil oli mõte: võib-olla saaksime teha midagi sarnast ka raskete uimastite diileritele. Aga me ei saanud seda ametlikult legaliseerida,” rääkis ta. “Sellest on tõesti kahju.”
21. sajandi esimese kümnendi keskel The Basementid suleti. Nad pole teistsugusel kujul naasnud, sest enam pole vajadust ja ka poliitiliselt poleks see võimalik, usub endine LSD liige ja praegne uimastiuurija Daan Van Der Gouwe.
“Poliitiline kliima on muutunud. Uimastitarvitamist ei sallita enam nii palju kui tollal. Tarvitajad ei tundnud pärast kõigi nende asutuste – tarvitamisruumide, heroiiniga toetatud ravi pakkuvate keskuste, öömajade – loomist enam vajadust organiseeruda,” rääkis Van Der Gouwe Talking Drugsile.
Maailma ühe edumeelsema uimastipoliitikaga riigis Hollandis on see vajadus ehk tõesti kadumas, ent seda uljamalt tõstab pead riikides nagu Kanada, mis pole veel samale tasemele jõudnud. DULFi kohtusaaga näitab, et solidaarsus kogu maailma uimastitarvitajatega on hädavajalik relv võitluses iganenud ja hävitusliku uimastikeelupoliitika vastu. Milliseks ka ei osutu föderaalkohtu otsus, mis peaks saabuma 2026. aasta jaanuaris, on selge, et võitlus ei saa sellega lõppeda.
45 aastat põlenud üestõusu-tõrvik tuleb anda üle uimastitarvitajate järgmistele põlvkondadele, kelle kohuseks jääb meie eelkäijate algatatud ja meie kaasaegsete edendatud protsessid lõpule viia. Võitlus jätkub, kuni maailm jõuab arusaamisele, et uimastite keelustamine ja nende turgude usaldamine organiseeritud kurjategijatele oli äärmiselt rumal ajalooline eksitus, ning asendab praeguse surmava kaose targalt reguleeritud turgudega, kus uimastite ja sõltuvustega seonduvad kahjud on vähendatud miinimumini.
