Justiits- ja digiministeeriumi algatatud karistusseadustiku muutmise väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamata jätnud siseminister Igor Taro (Eesti 200) tahab Eesti uimastipoliitika formaliini vekkida nagu tegi vastuoluline Briti nüüdisskulptor Damien Hirst õnnetu tiigerhaiga (“Surma füüsiline võimatus kellegi elava mõtteis”, 1991), kirjutavad inimnäolise uimastipoliitika edendajad Mart Kalvet ja Margus Lõvi (MTÜ TRUST EST). Artikkel ilmus lühendatud kujul ajalehes Postimees.
Jõuorganid klammerduvad piitsa külge
Mingis mõttes on mõistetav, et jõuorganid, mis Siseministeeriumi haldusalasse kuuluvad, on juba loomu poolest vastu mis tahes hirmutamis- ja karistamisvõimaluste kärpimisele. Paar aastat tagasi uimastiennetuse ekspertkomisjoniga Soome politseid külastades uurisin lahetagustelt nimismeestelt, miks Soome pole seni loobunud uimastitarvitamise karistamisest kriminaalkorras. Vastuseks sain, et tarvitamise kriminaalkaristamise lõpetamine võtaks jõuorganeilt ära vajaliku tööriista, millega mõjutada tarvitajaid, et nood diilereid üles annaksid.
See on, mõistagi, rumal jutt; sarnaselt paljude teiste riikidega on Eestis uimastite tarvitamine dekriminaliseeritud juba üle 20 aasta ja see pole takistanud politseil läbi viimast edukaid operatsioone uimastitega hangeldavate rühmituste vastu, küll aga on teinud võimalikumaks uimastikahjude vähendamise, parandanud abi ja ravi kättesaadavust ning vähendanud õigus- ja karistussüsteemi ressursside raiskamist – sest milleks muuks kui arutuks raiskamiseks peaks nimetama uimastitarvitajate karistamise jätkamist teadmise valguses, et karistamine mitte ei hoia ära uimastikahjusid ega vähenda nendega seonduvaud ohtusid, vaid, risti vastupidi, soodustab ja võimendab neid.
Ometi väljendab Taro kooskõalastamata jätmist põhjendada üritavas kaaskirjas täpselt sama madalalaubalist arusaama, et karistusi ei saa leevendada ega uimasteid nende ohtlikkuse põhjal diferentseerida, kuna see tekitavat “negatiivseid mõjusid /—/ eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti töökorraldusele ja sekkumisvõimele”, saates pealekauba ühiskonnale vale sõnumi, et uimastid on ohutud ning nende levitamine ja tarvitamine ei põhjusta tõsiseid tervise- ja julgeolekuriske.
Taro tagurlikkus ignoreerib seniseid kokkuleppeid
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta (Eesti 200) jaanuari hakul kooskõlastusringile saadetud karistusseadustiku muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsus ei ole laitmatu dokument, kuna see on sündinud eri eesmärke tähtsustavate ametkondade – sh Siseministeeriumi – koostöös kompromissina nii edumeelsema kui ka tagurlikuma lähenemise pooldajate vahel. Lisaks uimastite käitlemisega seotud kuriteokoosseisude diferentseerimisele, mida kodanikuühiskonna organisatsioonid MTÜ LUNEST ja SA TAIP on avalikes kommentaarides tervitanud, paneb see ette ka suurte koguste käitlemise senisest kiirema ja karmima karistamise, s.t lähenemise, mis pole kusagil püsivalt soovitud eesmärke saavutada aidanud.
Siiski oleks kavandataval seadusemuudatusel potentsiaali mõnede süsteemi hammasrataste vahele sattunud inimeste troostitu olukorra parandamiseks, mis teeb Pakosta erakonnakaaslasest siseministri ponnistused seda takistada eriti küüniliseks. Meenutagem, et Eesti on nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel uimastisõjatandril juba valinud selle sõja de-eskaleerimist toetava poole nii riikliku uimastistrateegiaga aastani 2030, mis tähtsustab abi, ravi ja kahjude vähendamise olulisust ning rõhutab karistuste kontraproduktiivsust, kui ka ühinedes mullu märtsis ÜRO uimastikomisjoni CND istungil vastu võetud otsusega asutada senise karistuspõhise globaalse uimastipoliitika ümberhindamiseks sõltumatu ekspertkogu ja mullu oktoobris ÜRO inimõiguste nõukogu HRC vastu võetud resolutsiooniga L.31 teemal „Uimastipoliitika järelmid inimõigustele“. Taro arusaamatult tagurlik soolo VTK kooskõlastamisest keeldumisega sisuliselt sülitab nende dokumentide aluspõhimõtetele, progressiivse ja tõenduspõhise uimastipoliitika vaimule.
Selles valguses tuleb nõustuda Mihkel Kunnusega, kes kirjeldas 22. veebruaril Postimehe “Fookuses” Taro hiljutisi reaktsioone Pakosta katsele praegust üliprimitiivset narkopoliitikat veidigi parandada kahe sõnaga: “ahastamaajav ebakompetentsus”. “Sellest tuleneva riigiseadustiku kirjeldamiseks piisab kolmest sõnast: “inimvaenulik, vägivallamonopoliga sunnirumalus”,” lajatas Kunnus lisaks, kinnitades kasvavat veendumust, et karistamispõhise uimastipoliitika läbikukkumise tunnistamine pole mingisugune radikaal-liberaalne agenda, vaid pragmaatiline tõdemus, millega nõustuvad ka paljud konservatiivse maailmavaate kandjad.
Porgandeid ei jätku, sest piits on liiga kallis
Taro jäärapäine tagurlikkus vastandub selgelt ka tema koduerakonna Eesti 200 edumeelsematele hoiakutele; Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrval erakonda juhtiva Kristina Kallase allkirjaga kooskõlastuskiri kiidab Justiitsministeeriumi algatust mõistlikuks ja ratsionaalseks, juhtides täiendavat tähelepanu vajadusele suurendada ennetuse ja sõltuvusravi pakkumist, mis on sisuline alternatiiv sõltuvushäirega inimeste karistamisele.
Omaette pentsikud on mõned VTK kooskõlastamisele lisatud Sotsiaalministeeriumi märkused. Üllataval kombel ei suuda ministeerium hoomata, kuidas karistuspoliitika muutmine rahvatervist kaitseks. Argument, et kriminaalse uimastikoguse piirmäära kergitamist ei saa toetada, kuna see suurendaks koormust niigi ülekoormatud ja alarahastatud abi- ja raviteenuste võrgustikule, ei ole kuskilt otsast tõsiseltvõetav – riigi suutmatus ühes valdkonnas endale võetud kohustusi täita ei õigusta tegematajätmisi teistes valdkondades.
Veelgi nukram on Sotsiaalministeeriumi arvamus, et VTK-st “võib jääda ekslik mulje, et turul on narkootikume, mis on rohkem või vähem kahjulikud kui teised”. Miks selline tegelikkuse eitamine mõtlevat inimest kõnetada ei saa, selgitas juba Mihkel Kunnus eelviidatud Postimehe artiklis, kommenteerides Igor Taro samsasisulist väidet (“kõik keelatud uimastid on oma olemuselt ohtlikud ning põhjustavad tervisekahjusid”): “Esiteks ei ole kõik keelatud uimastid ohtlikud (kui just ohtlikkuse mõistet ei laienda düsfunktsionaalsuseni laiaks). Teiseks pole tegu olemusliku ohtlikkuse, vaid suhtelise ja kontekstuaalse ohtlikkusega. Kolmandaks on see sõnakasutus eksitav ka selles mõttes, et jätab mulje, nagu legaalsed uimastid oleks (olemuslikult) ohutumad. Väär.”
Muuks kui hämamiseks ei saa nimetada Sotsiaalministeeriumi torget, et “probleemi kirjelduse osas on ebakorrektselt kasutatud reoveeuuringute andmeid” (mille kohaselt tarbiti kogu Eestis ühes päevas umbes 45 000 annust kanepit, 3500 annust kokaiini ja 5000 annust amfetamiini), kuna reoveeseire on “kaudne meetod, mille põhjal tarvitajate arvu hinnata on ekslik”. Nimelt pole saladus, et kogu Euroopa Liidus kokkuleppeliselt rakendatav reoveeuuringute metoodika hindab tegelikult tarvitatud koguseid oluliselt alla, mitte üle, mis tähendab, et Eesti uimastiprobleem on tegelikult suurem kui JDM-i analüüs välja pakub.
Küll aga tuleb möönda, et Sotsiaalministeeriumi ettepanekul siduda seadusemuudatus “rakendusplaaniga, mis käsitleb ka sõltuvusravi, vaimse tervise abi ja sotsiaalsete tugiteenuste mahtu ning rahastust”, samuti “kaaluda abi- ja raviteenuste kättesaadavuse suurendamiseks alternatiivseid rahastusvõimalusi, näiteks kohtu kaudu suunatud klientide teenuste osalist tasumist JDM-i eelarvest või kuritegeliku tulu suunamist ennetusse ja teenustesse” on jumet. See aga ei peaks tähendama, et kui teenuste kättesaadavust suurendada ei õnnestu, tuleks katkine karistuspoliitika reformimata jätta.
Paigalseis tapab. Liikugem!
Kui Charles Saatchi 1991. aastal Damien Hirstilt taiese tellis, värbas kunstnik Austraalia kalamehe, et too püüaks talle ookeanist välja midagi, mis on “piisavalt suur, et inimene ära süüa”. Saatchi galeriis eksponeeritud tiigerhai hakkas peagi lagunema, mistõttu korjus 1993. aastal nüliti ja selle nahk tõmmati klaaskiust mudelile, mis ka autori enda hinnangul kuju veenvust vähendas – pole enam päriselt hirmuäratav, sel pole tõelist kaalu.
Kui taies teadmata, aga väga suure summa – vähemalt 8, aga võib-olla 12 miljoni dollari – eest USA ärimehele Steven A. Cohenile maha müüdi, võttis Hirst nõuks seda värskendada, mis nõudis järjekordse tiigerhai mõrvamist ja varasemast hoolikamat prepareerimist. Nüüdseks on maailmakuulus hai lisaks BritArt’i sümboli staatusele pälvinud loomakaitsjate püsiva pahameele kui musternäide ebamoraalsest kunstist.
Keelustamis- ja karistamispõhine uimastipoliitika on nagu Hirsti hai – plaan, mis omal ajal võis tunduda geniaalne, ent mille ellurakendamine nõudis, et elukas, kes sureb, kui lõpetab liikumise, sunnitakse vägivallaga paigale, kuni sellest jääb järele vaid õõnes kest – kõigi silme all lagunev staatiline laip, mille potjomkinlik säilitamine nõuab ogaralt palju ressursse ja uusi ohvreid.
On tagumine aeg nentida, et samamoodi staatiline, ressursi- ja inimeludekulukas keelustamis-karistamispõhine lähenemine uimastipoliitikale on tobe igand minevikust, läbikukkunud eksperiment, mille põlistamisele puuduvad mõistlikud õigustused – ja sellest taagast vabaneda.
Jääb vaid üle loota, et sel ajal, kui Eesti 200 ministrid omavahel kemplevad, tegelevad nõunikud kulisside taga praktiliste läbirääkimiste ja kohendustega, nii et ühel jonnakal siseministril siiski ei õnnestu lõplikult põhja lasta üle aastakümnete olulisimat potentsiaalselt mõistlikku seadusemuudatust Eesti uimasti- ja karistuspoliitikas.
